Rakendame tööle kasutult seisvad varad ja reservid

Kärped, kokkuhoid ja koondamine riigisektoris on väga hea, kui seda tehakse avaliku sektori efektiivsema toimimise huvides ning selle tulemusena ei kahane riigi võimekus riigina toimida. Vastasel juhul on tegemist lihtsalt kestliku kahanemise poliitika elluviimisega.

Koondamine ja kärpimine võimendab allakäiguspiraali, nagu me nägime aastal 2009, mil Eesti SKP kahanes 14%. Olukorras, kus meie riigi SKP inimese kohta on endiselt oluliselt madalam kui Euroopa Liidu keskmine, kus Eesti riik saab massiivset abi ELi fondidest, peaks toimima nn järele jõudmise efekt, mis tähendab, et meie majanduskasv peaks olema paljude aastate jooksul ELi keskmisest oluliselt kõrgem. Aga ta ei ole seda. Erinevate rahvusvaheliste uuringute kohaselt ei ole Eestis elavad inimesed teistest Euroopa rahvastest oluliselt rumalamad ega vähem töökad, pigem vastupidi. Seega näib, et midagi on läinud majanduspoliitikas valesti, me ei ole suutnud piisavalt realiseerida oma rahva ja riigi potentsiaali. Kus võiks olla sisemised reservid ja kasutamata ressursid, mis aitaksid meid kiiremini edasi?

Rakendamata raha pangaarvel

2015. aasta oktoobris oli Eesti kodumajapidamiste pangaarvetel 5,6 miljardit eurot, mille eest makstakse sisuliselt nullintressi, ning viimased trendid on, et pangad hakkavad lausa pangaarve omamise eest teenustasu küsima. Tegemist on olulise ressursiga, mille saaks ja peaks rakendama inimestele ja riigile kasulikult tööle. 

Suurepärane lahendus selleks oleks riigile kuuluvate infrastruktuuriettevõtete vähemusosa börsil noteerimine, eelistades aktsionäridena just väikeinvestoreid. See võimaldaks saavutada mitmeid eesmärke: tööle saaks rakendada kasutult seisva rahalise ressursi, riigile kuuluvate ettevõtete majandamine muutuks läbipaistvamaks, Tallinna börs elavneks ning kasvaks inimeste huvi ja teadlikkus majanduslike protsesside kohta. Alusetud on kartused, et infrastruktuuriettevõtete vähemusosa börsile viimisega kaotaks riik kontrolli strateegiliste ettevõtete üle või et niisugused ettevõtted ei paku äriliselt huvi. Heaks näiteks on nn loomulik monopol AS Tallinna Vesi, mille aktsiad on Tallinna börsil noteeritud ja mille kaks enamusaktsionäri omavad 70% aktsiatest. Enamusaktsionäride suure osakaalu tõttu ei suuda väikeaktsionärid kuidagi väärata enamusaktsionäride strateegiat. Ettevõte on suutnud stabiilselt paljude aastate jooksul tegutseda väga kasumlikult, kasumi määr on olnud suurusjärgus 50% käibest ning aktsionäride jaoks on tegemist olnud häid dividende maksva ettevõttega.

Hästi võiks kõlada ka ärinimi Saaremaa Silla Arendamise AS. Mõned aastad tagasi tehtud uuringute kohaselt võiks Saaremaa silla ehitamise maksumus olla suurusjärgus 100 miljonit eurot ning aastased hoolduskulud ligi 0,5 miljonit eurot. Võrreldes praamiliikluse doteerimiseks vajaminevate summadega on selge, et niisugune projekt oleks mõttekas ja tõenäoliselt ka äriliselt kasumlik, kui eeldada teatavat sillaületustasu. 100 miljoni euro saamine olukorras, kus kodumajapidamistel seisab arvetel 5,6 miljardit eurot, ei oleks üldse keeruline. Analoogilisi infrastruktuuri arendamise projekte saaks teha teisigi, sest Eesti taristu üldine olukord on oluliselt kehvem kui arenenud Euroopa riikides.

Eelista eestimaist

Teine oluline sisemiste reservide valdkond on Eesti tulumaksusüsteem, mis annab täieliku maksuvabastuse ettevõtete kogu jaotamata kasumile. Mõned nimetavad seda süsteemi investeeringute maksuvabastuse süsteemiks. Eesti praegune süsteem annab täieliku maksuvabastuse igasugustele investeeringutele, olgu selleks siis väiksemate ettevõtete poolt raha investeerimine „kassasse“ või suuremate ettevõtete poolt investeerimine erinevates vormides ükskõik kuhu maailmas ning see süsteem on toiminud Eestis juba 15 aastat. Iseenesest on Eesti poolt tegemist ülla plaaniga soodustada oma maksusüsteemi kaudu ülemaailmset majanduskasvu. Niimoodi ei käitu aga ükski teine maailma riik, iga riik soodustab ikkagi investeeringuid oma riiki. On kaheldav, et Eesti Vabariik suudab oma poliitikatega tagada ülemaailmse majanduskasvu.

Eesti peaks nüüd tegema fundamentaalse muudatuse ning deklareerima, et säilitame investeeringute maksuvabastuse, aga selle erinevusega, et maksuvabadeks jäävad ainult Eestisse tehtud investeeringud. Ettevõtetele peaks andma mõistliku aja, mille jooksul nad saavad valida, mida nad teevad viimase 15 aasta jooksul akumuleeritud, aga Eestisse mitte investeeritud kasumitega: kas teha investeeringud Eesti majandusse või siis maksta ära tulumaks. Sel juhul saab riik vastavad summad ise investeerida. Kuna viimase 15 aasta jooksul on Eestist ülemaailmsesse majanduskasvu investeeritud väga suured summad, siis niisugune seadusemuudatus põhjustaks Eestis enneolematu investeerimistegevuse kasvu. Kümmekond miljardit eurot investeerituna ülemaailmsesse majanduskasvu on kaduvväikene summa, aga investeerituna Eesti majanduskasvu oleks tegemist ülisuure summaga.

Majanduses vallanduks ahelreaktsioon

Eelnimetatud kaks konkreetset meedet panustaksid oluliselt SKP kasvu, maksutulude kasvu, tööhõive kasvu, soodustaksid meie oma, peamiselt Põhjamaadesse lahkunud majanduspagulaste kodumaale naasmist. Vallanduks positiivsete sündmuste jada, mis võimaldaks ellu viia täiendavaid riigi konkurentsivõimet tõstvaid meetmeid, nagu tööjõumaksude märkimisväärne vähendamine. Tööjõumaksude alandamise vajadusest on ilmselt kõik juba ammu aru saanud, aga ei nähta allikat, millega asendada tekkivat maksutulude puudujääki.

Rakendame tööle kasutult seisvad ressursid, asendame ülemaailmse majanduskasvu soodustamise oma riigi majanduskasvu soodustamisega ning me näeme, kuidas elu muutub paremaks siin maailmanurgas, kuidas aeglane hääbumine asendub jätkusuutliku kasvuga.

Artikkel ilmub Tallinna Kaubamaja, Danske Banki, EMT ja Elioni, ACE Logisticsi, Combimilli ning Äripäeva arvamuskonkursi Edukas Eesti raames.